“Mis siis saab, kui Sa ei viitsi kord trenni hommikul minna?” on mu käest viimasel ajal päris mitmed küsinud. Või mis saab siis, kui ma ei kuule äratuskella ja magan mõned tunnid sisse?
Kujuta nüüd ette, Sina, kes teed kontoritööd, magad paar tundi sisse, siis ei ole ju hullu midagi, sest tööle hilined ehk vaid tunnikese kui hommikused rituaalid üle lased. Võib-olla ehk hilined ka mõnele koosolekule, aga see on ka kõik. Lahendusena oled vajadusel õhtul kauem tööl… kui aga mina sisse magan, siis 20-30 inimest vaatab nõutult adminni ja imestab, “mismõttes ta magab?!”
Ei, ma pole kordagi veel sisse maganud ega ära unustanud, et mul on treening juhendada, kas enda oma või mõni asendus võetud, AGA, aga sellist tunnet nagu “täna ma kohe üldse ei jaksa trenni minna” või veel vähem seda juhendada, on ette tulnud küll. Samas, mida siin imestada on, kui töökoormus on võrdne 90ne tavatöötunniga ehk 30 treeningut nädalas.. vist on õigustatud.
Kevadväsimus hakkab vaikselt kohale jõudma, tunnen, et oleks puhkust vaja. Ja mitte sellist puhkust, kus ma ühel tööl ikka olen, st 2-3 treeningut juhendan päevas.. see ei loe! Ent sellised on need “puhkused” mul viimased paar aastat olnud, et mingi kohustus on ikka peal. Okei paaril korral olen saanud ka 2-5 päeva eemale minna, aga ka sel juhul olen uurimustööd teinud, kas ühel või teisel teemal. Jällegi, minu valik… Ent nüüd ma juba ootan, ootan seda võimalust, et võtta 10-14 päeva ja lihtsalt olla. Puhata nii, et olen Eestist eemal, töömõtted Tallinnasse jäänud, muidugi jooksutossud on ikka kotis, aga null kohustust kaasas.. see saab magus olema. July – I am waiting for you…
Ja nagu juba mainisin, vastuseks küsimusele, ma ei ole küll kordagi sisse maganud (mul on 2 äratuskella!), ent on olnud raskemaid hommikuid küll. Hommikuid, kus lükkan seda voodist välja veeremist üha edasi, aga lõpuks jõuan ikkagi treeningsaali õigeks ajaks, naeratus näol ja valmis tegudeks.
Ärge laske sel kevadalgusel end murda – tegusat nädalat!
Ja PS: puhkus on tugevatele!
