Teate, sügis on üks stressirohke aeg.. ausalt, noh! Olgugi, et mulle tohutult, no ikka TOHUTULT, meeldib sügis kui aastaaeg, on selles peidus midagi palju rohkemat – uued algused, uued võimalused, treeningutega jätkamised, koolide ja koolitustega alustamised ja palju muudki, ent kõige sellega, lisaks ootusärevusele, kaasneb ka palju peavalu – olgu, ja mis me edasi teeme?
Esiteks, tahaks ära märkida, et ma tegelikult ei tea, kas siinse postituse kontekstis on sõna “teraapia” õigustatud. Samas õigekeelsussõnaraamat defineerib seda kui “ravi”, seega vist ajab asja ära küll. Ja kui keegi eriline keelespets arvab teisiti, siis olgu, vähemalt on ilus väljend.
Aga kui nüüd asja juurde minna, siis minu elus on ka kaunis keeruline periood ikka. Nii palju uusi asju, nii palju muutusi, uusi ja vanu väljakutseid, mis vajavad tegemist. Lisaks kõigele tuleb mängu ka “elu”. Siin pean silmas suhteid nii pereliikmete kui sõpradega, kallima ja kolmandate osapooltega. Mis, mida ja kuidas olid kolm küsimust, mis said sel hommikul ette võetud (mis täpsemalt, las jääda minu teada, sest tegelikult see ei oma antud postituse kirjutamisel tähtsust) ja tundeid nendest kolmest lihtsast küsisõnast oi KUI palju. Mõtle nüüd mõnele õhtule, kus mingi teema läheb Sulle nii korda, ent Sa jääd teise osapoolega vaidlema, teadmata, milline lahendus oleks kõige parem. Sina jääd enesele kindlaks, tema endale ja nii see lähebki, kuni üks hetk reaalsus koputab ja pead tööle minema või siis minu puhul treeningule… inimeste ette.. naeratusega. No kohe üldse ei taha ju..
Selline olukord võib esineda mõnel õhtul ka Sinul. Mõni õhtu ei ole kohe üldse nii hea ja midagi lähe meeltmööda, kõik läheb valesti. Ja KUIDAS Sa siis viitsid üldse veel treeningule mõeldagi? Parem keeraks teki all kerra ja vaataks telerit. Nüüd veel eriti, kui ilmad sombused ja jahedad on – diivan, pleed ja tassike teed tundub kohe ERITI hea mõte. Aga…
Noh, kuna minul on see töö, siis pean end treeningule vedama. Seega pole väga keeruline end kohale ajada, aga tulemus on tegelikult suuresti sama. Kujuta ette, kell 13.55 on pea veel paksult mõtteid täis, ei suuda õiget lahendust leida ja kõik keerleb peas… kell lööb täistund, panen peale BodyAttacki esimese loo, “Masterpiece” ja alustame.
Järgmine hetk, 55 minutit hiljem, istume rätsepaistes, sirutame käed üles, kallutame ette ja näole manan naeratuse.
“Saad aru, Kristiina, Sa ei mõelnud tervenisti 55minutit mitte millelegi muule, kui siinsele hetkele.”
Ja nii ongi. Kui Sul on halb tuju ja mõtled, kas ja kuidas end veidike lohutada, siis mine trenni. Täitsa ausalt, ära mõtle, paki asjad ja sea sammud esimese klubi poole, astu uksest sisse ja võta esimese treeningu pilet – usu mind, pärast seda ei välju sa mitte ainult natuke tugevamana, vaid ka õnnelikumana.
