Teate, mul on tegelikult emotsioonid nii laes endiselt et ei teagi kustkohast alustada võiks. Igatahes lühikokkuvõte neile, kes seda postitust lõpuni päris lugeda ei viitsi, on see, et eile, 10. oktoobril valiti restoranis Farm “Eesti Parim Pudrumeister 2016″ ning see tiitel läks… trummipõrin.. minule!
Aga alustame algusest.
Kui ma ei eksi, siis 2. oktoobril postitasin Herkuless Eesti facebooki lehele ühe enda lemmiku juustupudru retsepti. Kõigi kommenteerijate ja muul viisil retseptisaatjate vahel valiti välja 5. oktoobril 10 kõige silmapaistvamat putru, mille tegijad ehk finalistid pääsesidki Ülemaailmsel Pudrupäeval oma pudrutegu tegema.
Sain oma sõnumi kätte, ütlesin ma kohe “jah, muidugi tulen!” Päev hiljem helistas mulle ka Lemme, kes oli antud ürituse peakorraldaja JA SIIS alles jõudis mulle päriselt kohale, et ma pean ju oma hommikupudru ka 8-liikmelise žürii ette viima, kes oma hindeid jagavad. Mina? Tüdruk, kel pole aegagi korralikku lõunasööki süüa, veelvähem seda valmistada. Aga samas, kogemus tundub äge ja Helena, kes on aastaga nii hea eeskuju olnud ning seda tiitlit vääriliselt kandnud, läks ka ju eelmine aasta sinna lihtsalt hea kogemuse pärast, ilma igasuguste ootusteta – seega MINEK!
Ülaloleval pildil näete mu esmaspäevahommikust putru. Noh, sai ikka mõnel päeval sellest pilti tehtud ja mu Instagrami kontole postitatud, pidi ju teadma, kas näeb üldse ilus pildil välja ka. “Mõnel päeval” tähendab seda, et ma katsetasin seda pudrutegu kolmel korral – kolmapäeva õhtul (jah, see on ka suurepärane õhtusöök! Aga näri ka mõni kurk enne ära…), pühapäeva lõunal ning peaproov sai tehtud esmaspäeva hommikul. Kõigil kolmel korral oli Marten mu isiklik degusteerija, mul täitsa kahju temast kohe, sest iga kord kui mul tekkis võimalus ja vaba hetk süüa teha, sai seda tehtud.. isu nüüd mõneks ajaks täis vist. Aga kuna see on ühtlasi ka tema üks lemmikputrudest, siis kõlbas teha ja süüa küll.
Tahaks öelda, et iga korra läks puder paremaks, aga oh ei.. esmaspäeval oli see veel niii, no ikka VÄGA ülesoolatud, et väike nördimus tuli sisse küll, “isegi soolata ei oska, kõva kokk küll.” Aga eks hommikuti on ka see, et peab 100 asja korraga tegema, siis kellel enam meeles, kas soolasid seda kaks, kolm või neli korda? Tegelikult sõime ära ja esmaspäeva õhtul olin juba nii palju targem, et “tee üks asi korraga ning maitse ka.”
Enne seda kui Farmi poole pidin sammud seadma, tuli ikka tööd ka teha. Pärast hommikusööki tegelesin veidi oma lõputöö tabelitega ning seejärel pidin kella 14-ks sammud Viru MyFitnessi klubisse seadma, et ära teha üks BodyAttack30+MyFit Abs treening. Trenni olid kõik vajalikud lisakoostisosad kaasa võetud, et siis juba otsejoones kokkama minna.
Kusjuures, liigun nüüd teemast natuke kõrvale ja räägin sellest, miks peaks putru sööma. Sel hommikul sõin ma putru kell 8.30, seejärel kell 12.00 sai vahepalana võetud üks õun ja Skyr mustikatega. Siis läksin treeningut juhendama, kus põletasin ca 600 kilokalorit ja oligi aeg kiirel sammul Pudrumeistri võistlusele minna. Kokkamise ajal maitsesin putru kokku u 1 teelusika jagu.. õhtusöögile sain kell 20.00. JA KUSJUURES, ma ei tundnud kordagi päeva jooksul nälga, muidugi ma jõin päeva jooksul rohkelt vett, lisaks närv ja muud olud, aga kui kell kaheksa õhtul laua taha istusin, siis mõistsin, et oi, polegi see päev miskit söönud.. seega täidab kõhtu küll!
Kohale jõudes oli valdav enamus osalejatest ja žüriist juba kohal. Pilku all hoides läksin oma pliidi taha istuma ning jäin ootama. Palju saginat, palju juttu – näiteks mu kõrval istus üks neiu, Laura, kes tuli põhimõtteliselt teiseltpoolt Eesti otsast ja KUSJUURES ta loeb mu blogi, ma olin ikka VÄGA üllatunud – kuidas see võimalik on? Nii lahe!
Kui kell lõi 16.00 tegi päevajuht, Pille Minev kerge tutvustusringi ja niipea kui mikker minuni jõudis lõi hääl värisema. Tegelt ka, ma olen iga jumala päev inimeste ees.. mikriga ja nüüd ei saa kolme lausega ka hakkama – väga tore, Kristiina! Lohutasin end sellega, et peamikker on ikka hoopis teine asi kui käsimikker, loll on see ju, kes vabandust ei leia. Aga finalistid tutvustatud, siis kõlaski START!
Samal ajal kui meie kokkasime, tutvustati 8-liikmelist žüriid, kelle hulgas oli ka eelmise aasta võitja, Helena, kes vast ka kõige kriitilisemat tagasisidet andis hinnete jagamisel, aga ausus on hea ja noh, ma sain ju temalt väga head punktid, mis mul siis viga hädaldada.. Samuti oli seal reas istumas ka Ragne Värk, Hardi Nurmine, Egle Eller-Nabi, Lauri Mõtsnik jt – ütleme nii, et oli, kellele muljet avaldada.
Ülesehitus oli võistlusel järgmine, kui puder valmis, siis annad märku ja oledki järjekorras järgmine, seega ei käinud tegemine aja peale. Kuna meil olid ka nii erinevad pudrud, ma näiteks lõpetasin eelviimasena, siis ei olekski olnud võimalik, et kõik näiteks selle 20-minutiga ära teevad. Minul kulub peekoni-juustupudru valmistamiseks keskmiselt 30 minutit kodus ning seal, kus oli ainult üks pliidike ning vahendid laiali, siis oli tsipa keeruline see sama kiirelt valmis teha. Ahjaa, võitjaks tuli soolane puder! Kui Sa veel juhuslikult ei tea…
Esimene puder, mis oli šokolaadipuder, sai kohe väga head punktid, “nonii..” mõtlesin ma, “ju on magusainimesed siin.” Aga kui minu punkte kokku loeti, siis 6-lt žüriiliikmelt sain ma maksimumpunktid ning ühelt 4 punkti, AGA Lauri oli lauast intervjuu tegemiseks lahkunud.. seega mina, kelle jaoks on klaas ikka pigem pooltühi kui -täis, arvasin ikka, aga äkki pani ta mulle 2 punkti, siis pole midagi seis selge.
Tegelikult juhtus nii, et Lauri panigi mulle 4 punkti, aga sellest sain teada alles pärast tulemuse väljahõikamist ja kokkuvõttes sain 38 punkti 40st! Üle ootuste hea tulemus on küll! Vist maitses.. 🙂
Ja veelkord trummipõrin…
Eesti Parim Pudrumeister 2016 on…
KRISTIINA STÕKOVA
Ma olen ikka üks õnnelik tüdruk ja võin öelda, et 3 aastat järjestikust hommikust pudrusöömist on ikka natuke õpetanud seda tegema küll! Nüüd saan veel terve aasta putru süüa.. mis tähendab veelgi suuremat katsetamist. #masterchef
Ma olen tõesti tänulik, et selline üritus niivõrd hästi korraldati, et sain nii head tagasisidet ja olen veelgi tänulikum, et mul nii hea päev juhtus olema. Sest tegelikult on nii ju ikka, et iga päev ei ole hea pudru keetmise päev – küll saab liiga palju vett lisatud, küll see kõrbeb põhja, küll liiga palju soolatud ja nii edasi ja nii edasi, aga minul oli õnne lihtsalt natuke rohkem kui teistel tol päeval. AGA ausalt, käsi südamel võin öelda, et kõik pudrud, mida mina maitsesin (neid oli vist 2-3 tk), olid väga head.
Niisiis.. ma tean küll tegelt, miks te siin PÄRISELT olete – võiduretsepti ootate, eksole? Siin ta on..
PEEKONI-JUUSTUPUDER
1 (väga mehine) portsjon, ühele serveerides jääb hulga ka potti…
Vaja läheb:
- täistera kaerahelbed 50g
- peekon 50g
- parmesani või muu tugevama maitsega juust (nt Valio Gouda) 30g
- 150ml vett
- 50ml piima (või asenda veega)
- kõrvitsa- ja päevalilleseemned 15g
- 1 munavalge
- ürdivõi
- sool, pipar
- kaunistamiseks roheline sibul
Valmistamine:
- Pane vesi ja piim keema, lisa ka näpuotsatäis soola.
- Kui vedelik keeb, lisa potti pudruhelbed ja seemned.
- Seejärel lõika juust viiludeks, jäta veidi alles ka peale riivimiseks.
- Tükelda peekon.
- Kui helbed on juba peaaegu kogu vedeliku sisse imanud, siis lisa vahustatud munavalge samal ajal koguaeg putru segades.
- Kui puder on valmis lisa ürdivõi, sega puder ning seejärel suru juustuviilud pudru sisse ja tõsta pott kõrvale.
- Prae peekonitükid.
- Tõsta pann kõrvale ning aseta pott tagasi väikesele tulele (minimaalsele). Sega sulanud juust ning seejärel lisa enamik peekonitükke pudrule ja jäta natukeka kaunistamiseks (eriti hea on sisse segada pehmemad ja kaunistamiseks veidi krõmpsuvamad peekonitükid).
- Serveeri puder – tõsta kaussi, lisa riivitud juust, peale peekonitükid ning kõige peale tükeldatud sibul.
- Lase heal maitsta!
ps. Kodustes tingimustes on abiks ka hea mees, kes peseb hiljem nõud!