You don´t want to live your life by those „what if´s“, they are much worse than those „oh well´s“.
Ma olen alati olnud üks äärmiselt iseseisev neiu. Juba keskkoolis teadsin kindlalt, et minust saab üks tugev naine, kes ei vaja kedagi teist peale iseenda. Noh, endale saab alati kindel olla. Kellestki teisest sõltumine tundus too hetk kuidagi nii vale, näitas nõrkust – minu eesmärk oli siiski olla iseseisev.
Lõpetanud reaalkooli kuldmedaliga ning matemaatika riigieksami tulemus 100p näitas, et õpingud Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonnas on õige valik. Ma olen üsnagi järjekindel, põikpäine ja julge oma arvamust välja ütlema, mistõttu meeste keskel õppimine ja töö, tundus igati väljakutsuv.
7 aastat hiljem
… nüüd siin ma olen – kõrvuni armunud ja täiesti teisest inimesest sõltuv. Ma poleks kunagi arvanud, et minust saab selline naine – naine, kes oma instagrami kontole musi-pilte postitab. Aga, mis Sa siis teed, tuleb välja, et inimesed tõepoolest muutuvad.
Ma olen täiesti kindel, et 3ndal ülikooliaastal otsus minna TTÜ Tantsutüdrukute castingule viis mind sinna, kus ma olen praegu. Kogu need ülikooliaastad on olnud üks teekond või pigem ahel, mis on kõik omavahel seotud ja toonud mind siia, kus ma olen praegu – istumas Rimini-Tallinn lennukis, oma kihlatu kõrval.
Kihtlatu.. see kõlab veel natuke naljakalt, aga samas ka õigesti, mistõttu eks ka mõistus jõuab kord südamele järele. Sündmuste ahelast rääkides, siis näeb välja see umbes selline..
- Tallinna Tehnikaülikooli Ehitusteaduskond, mis viis mind järgmisesse punkti;
- TTÜ Tantsutüdrukud, kus kohtusin oma mentori ning eeskujuga;
- Sandra Raju, kes õpetas mind treeningut armastama ja seda armastust ka teistega jagama;
- MyFitness, kus ma Sandra treeningutes esireas, lisaks tantsutundidele, üldfüüsilist parandamas käisin;
- Eva Ottas, kes on MyFitnessi rühmatreeningute peatreener, andis mulle tantsutunde TTÜ Tantsutüdrukutes. Ta nägi minus suurt potentsiaali ja usaldas (siiski esimese treeningute baaskoolituse järel) mulle esimese päris oma treeningu;
- MyFitness – koht, kus Marteniga kokku saime.
Ma võin täitsa ausalt öelda, et kõik need sündmused nii pididki minema. See, et ma jõudsingi MyFiti saalidesse, oli just tema pärast. Kui ma nüüd Martenilt olen küsinud, mis on kõige esimene asi, mida ta minust mäletab, ütleb ta, et oranžid lühikesed püksid. Need olid needsamad Nike´i lühkarid, milles ma Sandra treeningutes esireas kükke tegin.. seega noh, vist jäi silm juba enne peale. Enne seda kui ise saali ette astusin.
Kuidas me jutule saime on lihtne – ta kirjutas mulle ühe hommikuse N+TC järel FB-sse, et uurida playlisti kohta, mis tol päeval kõlas. Mõni kuu pausi ja tuli uus küsimus trepijooksu kohta juba trennisaalis ja edasi see läks. Ja kui nüüd inimesed arvavad, et nii kerge kõik ongi, siis ei, ei ole. Mul läks aega. Mul läks umbes kolmveerand aastat aega enne kui sain aru, et „kurat, see kutt küll vist kuskile ei lähe“ ja õnneks tema järjekindlus viis ka sihile.
See aeg, mis me koos oleme ametlikult olnud, ei ole pikk, ent see on õpetanud mind nii palju. Esiteks see, et kõik need võidud, saavutused ja tehtud treeningud ei ole pooltki nii väärtuslikud kui pole kedagi, kellega neid õhtul jagada. Teiseks, iseseisev olla on küll tähtis, aga kuradima hea on ikka kui mõnikord ka keegi teine Sinu eest hoolt kannab. Armastus on ilus, eriti kui see on ehe. See ei ole asi, mida häbeneda või mida varjata. Täiesti okei on kellestki teisest natukene sõltuda. Täiesti okei on juba nädala alguses, esmaspäeva õhtul koju jõuda ja öelda, et „ma ei jaksa“ või „ma olen väsinud“, see ei tee meid kuidagi nõrgemaks. Vastupidi, see on võimalus anda teisele poolele see hetk, kus ta saab natuke särada, Sind aidata ja õnnelikuks teha.
Mulle on öeldud, et inimesed, või paarid, kes mõnes sotsiaalmeediakanalis pidevalt oma suhet esitavadd on võltsid. Ja tegelikult on päris armastusest asi kaugel – mis asi see päris armastus sel juhul üldse on? Kui hoiad käest kinni nelja seina vahel ja ei loo mingeid mälestusi? Ei ole ju. Tsiteerides ennast:
live and love, like nobody´s watching.
Ja armastus minu meelest, mis see on? See lõputu jada väikesi asju. Meie oleme ehe näide sellest, et vastandid tõmbuvad. Ma olen emotsionaalsem ja järsem – tahan saada asju kohe ja õigesti. Tema jällegi tasakaalukam. Ta toob mind maa peale tagasi ning mina utsitan tegema natuke rohkem, unistada suuremalt. See viib meid edasi. Ühiselt veedetud aeg, olgu see trennisaalis või koos toitu nautides on oluline. Me ärkame alati koos, ka siis kui ühel on puhkus või teine peab varem tööle minema, selleks, et saaks koos hommikusööki nautida. Ka õhtusööki sööme pea igal õhtul koos, isegi siis, kui mina jõuan esmaspäeval pool kümme õhtul alles koju. Ma tulen koju ja omlett ootab laual… see ei ole üldse palju, aga teate kui palju see elu lihtsamaks teeb, tohutult. Õhtul ei lähe me pea kunagi magama nii, et pole head ööd soovinud ja väikestki musi teinud, jah, ka siis kui ma teinekord olen natukene tusane ja pööran selja, siis öösel tõmbab ikka emb-kumb kaissu. Väikesed asjad ma ütlen…
