Suveöös on asju.

Ma olin vahepeal ju täitsa kadunud. Ei vastanud ma meilidele, ei vastanud FB sõnumitele ja Instagrami postitusi ka ei teinud.. täitsa kadunud lapsuke. Mis siis vahepeal korda saatsin oli see, et ma olin 2 nädalat sotsiaalmeediavõõrutusel. No lausa sellisel, et kell 7.45 hommikul võeti telefon käest ja kui kord kell 21 õhtul tagasi sain, siis polnud üldse kohe isu kõik nägemata postitused läbi vuhada.. lihtsalt.. polnud … jaksu.. ega tahtmist sealjuures. Need 11 päeva tegid mulle sesmõttes head, ei taha ma seal sotsiaalmeedias veel tükk aega nii tegus olla.

Aga mida ma siis tegelikult tegin? Noh, enam pole mingi saladus, kes on vähegi TV3 reklaame või uudiseid vaadanud, siis osalesin Eesti Parima Pagari saate võtetel. Jah, koogilaagris olin! Need veedetud päevad seal olid nii kuradima õpetlikud, nii kuradima emotsionaalsed ja füüsiliselt rasked. Kui Sa nüüd küsid, miks ma ronisin sinna, siis ega ma ei teagi. Alari Kivisaar ütles meile tutvumispäeval, et kogu see projekt on üks vinge seiklus, mida me iial ei unusta – ja seda ta oligi. Oli pisaraid, oli naeru, oli õnnestumisi ja oli läbikukkumisi. See oli vinge, kui ei oleks paari AGA, mis siiani mul südant kriibivad, siis võiks öelda, et ma ei kahetse hetkekski, et läksin. Mis ma tahan nüüd öelda, et kord kui see saade eetrisse jõuab.. eks me näe, kuidas see monteeritakse, eriti huvitab mind üks konkreetne osa.. aga eks me näe. Kuskil detsembris peaks see nüüd launchima.

Aaaaa ja mis veel kõige ägedam muide selle kogu seikluse juures oli, oli tõsiasi, et ma polnud üksinda seal jahu sees möllamas. Mu vend oli ka! Vot vot.. koogitegu on vist geenides.

Ja nüüd siis.. ma olen hetkel nii paljudele võlgu. Võlgu kirjutisi, võlgu jäädvustusi, pilte ja kogemusi. Samal ajal püüdes tagasi töölainele saada, pean veel ka uue kodu siseviimistluse ja sisustamisega tegelema. Samal ajal püüdes mitte ära unustada kõiki teisi lubadusi.. oh jeesus küll, kuhu ma end mässnud olen?

Mida ma muidu suvega veel õppinud olen? Ma olen aru saanud, et ma siiski armastan rühmatrenne üle kõige. Üksi treenida on küll tore ja kaaslasega veel toredam, aga rühmatreeningud on need, mis mind aitavad ja viivad eesmärkideni edasi. Kuigi noh, arvestades, milline mu suvegraafik olnud on, siis ega ma pole saanud väga palju jooksu, ratast ja ujumist harrastada ka.. natuke nukker on, aga ma siiski ootan juba sügist, et saaks end taaskord spordisaali ära unustada.

Noh jah.. ja kuidas teil ka läheb? 🙂

 



 

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.