Istusin Vinkingline´i laeval, läpakas ees ja vaatasin möödunud nädalavahetusele tagasi, kui seda postitust kirjutama hakkasin. 3 päeva koolitust ja 8tundi ööpäevas, see teeb kokku 24 tunni jagu infovoogu pika nädalavahetuse vältel… seda on ikka tohutult palju.
Kui me Marteniga ühel neljapäeva öösel suuna Helsingi poole võtsime, siis ei osanud ma midagi oodata, sest see oli minu esimene AIM (Advanced Instructor Module) koolitus. Mõtlesin, et ju on sarnane baaskoolitustega, kus rohkelt pühendatakse aega tehnikale, vaadatakse süvitsi üle kava ja räägitakse täpsemalt ka üleüldisest juhendamisest. Aga oi, kuidas ma eksisin. Kogu see koolitus oli hoopis teistsugune ja trenni kui sellist tegime ikka võrdlemisi vähe, rohkem vaatasime hoopiski enda sisse ja saime VÄGA palju tagasisidet selle kohta, mida saaks igaüks paremini oma juhendamises teha. Aga võtame asja lühikeselt kokku..
Reedel algas koolituspäev kell 9 hommikul, kus tegime teineteisega tutvust ja seejärel kohe asusime asja kallale. Niipea, kui olid ära öelnud, kes Sa oled ja kustkohas tuled, andis Arja (minu maailma kõige lemmikum koolitaja ja üks suurimaid inspiratsioone!) igaühele loo, mida antud BodyBalance´i kavast tegema peab. Ehk siis hakkasime kohe ise juhendama… ja seda inglise keeles. Teate, me võtame oma emakeelt ikka väga enesestmõistetavalt ja tihti lihtsalt loobime sõnu paremale ja vasakule, mõtlemata, kas need tegelikult ka midagi ütlevad, kas nad midagi kellelegi teisele tähendavad. Ent pärast möödunud 3-e päeva, ei võta ma ühtki eestikeelset juhendamist nii ükskõikselt, sest inglise keeles juhendada on ikka hoopis teine teema.
Üks asi on juhendada võõrkeeles mingit üldkehalist treeningut – do your squats, squeeze your glutes and keep your core tight – teate küll, üsna lihtne eks? Aga kurat.. kui sa teed päikesetervituste lugu – kogu programm on muusikasse, mistõttu liigset mõtlemist kuskilt otsast teha ei jõua, ent tähelepanud tuleb pöörata:
- koreagraafiale;
- lähteasendile;
- poosi nimetusele;
- kehaosadele, mis liiguvad ning lihastele, mis töös on:
- hingamisele.
Ja seda kõike mingi 10-15 sekundi jooksul, sest siis suund ja asend muutub… kuradi keeruline on. Emakeel on ikka EMAkeel, lihtne ja selge. Samas ma saan aru ka seda, kui Sa tahad ikka olla maailmatasemel treener ja muuta seda natuke paremaks paigaks, siis peaksid oskama edastada sõnumit ka võimalikult väheste sõnadega.
Kokku me tegime 3 päeva jooksul 6 esitlust, esimese hommikupoole ja teise lõunapaiku. Iga esitluse järel saime üsna pika tagasiside, mis on meie tugevus ja mida võiks paremini teha, see tähendab, kuidas end paremini väljendada, et inimestele sõnum kiiremini kohale jõuaks. Tagasiside oli ausaltöeldes alati selline, kus ma mõtlesin, kas tõesti on nii palju veel vajaka? Tihtipeale tahtsin öelda, et raske on ju inglise keeles end väljendada nii, nagu ma teen seda kodus oma inimestele. Aga ma saan ka aru, kui tema minu silmi ei ava, siis kes veel, tema ülesanne on siiski viia meid järgmisele tasemele. Kogu see konstruktiivne kriitika, millega sealt tagasi tulen, ongi tegelikult see, mille kallal juba aimasin, et peaks rohkem vaeva nägema ja tööd tegema.
“My job is to lift you up, not bring you down” Arja Vanhanen
Ma seedisin seda koolitust ligi nädal aega, tegelt siiani mõtlen selle peale, sest see muutis mu mõtlemist omajagu. Esiteks kõik need inimesed, kes Sinu trenni tulevad, on selleks vaeva näinud. Ükski treener ei tohiks võtta enesestmõistetavalt fakti, et tema treeningus osaleb 5, 10, 20 või 45 inimest, nad on kõik midagi ohverdanud, et sinna jõuda. Kindlasti saavad nad midagi ka vastu – parema enesetunde, rahulolu, tasakaalu, ajapikku kaotatud kilo või kaks – aga meie ei tea kui raske oli neil sinna just see päev jõuda. Seega see on treneri ülesanne, et iga tema juhendatud treening oleks võrdväärselt kvaliteetne ja nauditav. See on klientide ainus tund, kedagi ei koti, et treener on enne veel 3 trenni teinud. Punkt.
“Rock-star instructors see, they don´t look. They respond to what´s happening in the room. They coach, they don´t cue. They connect to empower their coaching skills and to create the change faster in their participants.”
Ehk siis terve see nädalavahetus oli pühendatud juhendamisele ehk coaching oli märksõna. Natuke tegime juttu ka sellest, kuidas treener on üks egoistlik inimene. Natukene ikka.. eriti kui vaadata me perekondasid. Arja on abikaasa kui ka ema, ent sellegipoolest rändab mööda Euroopat ringi ja koolitab uusi tõusvaid tähti. Teised veetsid iga õhtu mitu tundi treeningsaalis, selle asemel, et mängida kodus lastega või minna mehega õhtusöögile. Ja nii ka mina ju tegelikult… Kui mul teine aasta treeningute juhendamisel kätte jõudis, juhendasin ma 30-32 treeningut nädalas. Saate aru? Tavainimese mõistes teeb see 80-86 töötundi nädalas. Keskmine tööpäeva pikkus oli 7.30-19.30, esmaspäeviti isegi ulatudes 7.30-21.30ni.. laupäeval olin niisamuti kella 16ni tööl ja pühapäeval, mis muidu oli puhkepäev, tegin vahel ka mõned asendused. Ja sedasi nädalast nädalasse. See oli aasta, mil paljud mu sõbrannad ütlesid, et küll Sul on alles toetav mees – ja seda ta ongi. Treeneri teine pool peab olema tohutult mõistev, eriti algusaastail, mil tahad ikka läbi lüüa siin konkurentsitihedas maailmas. Mõni aasta hiljem alles saad natuke paindlikumalt treeninguid valida. Aga ma ei kahetse midagi, vastupidi – see oli pöörane aasta täis tõuse ja mõõne, mis viis mind sinna, kus olen praegu.
BodyBalance on tund, mille juhendamist ma naudin üha enam. Eriti nüüd kui koolitus on mu silmad avanud. Kui ma nüüd juhendan, siis püüan märgata rohkem – look, see respond – ja aidata enam viia inimesed järgmisele tasemele. Ja kui keegi trenni järel kallistama tuleb (tervitused Sulle, Helen!), siis tean, et teen õiget asja.
Namaste.