Kord augustikuus saime Saue mõisas ühe hobiküpsetajate pundiga kokku, et maha pidada üks kõvemat sorti küpsetamislahing. Sel tutvumispäeval ei mõelnud vast keegi meist, kui väsitav, emotsionaalne ja seikluslik see ettevõtmine olema saab.
Miks peaks üldse keegi mõnes teleshows osalema? Me teame ju kõik, millised eestlased on, eriti need delfi-eestlased, kes teavad kõige paremini ja oskavad kõige enam… kommenteerida ning kritiseerida. Ega seetõttu julgegi ükski normaalne inimene Eestis telerisse sattuda, sest kardavad seda kõmu, mis võib asjaga kaasas käia. Ja meie 12? Noh, vast meil peab ikka mingi väike viga olema, et vabatahlikult sinna ronisime.
Ma mäletan esimest päeva, tutvustavat päeva, kus Alari Kivisaar ütles meile kõigile,
“see on seiklus, mis jääb teiega kogu eluks.”
Ja nii ta ongi, kui me nüüd neid saateid tagant järele vaatame, siis elame kogu seda seiklust uuesti üle, nagu ühest korrast oleks vähe olnud, eksole? Sellegipoolest koguneme iga kolmapäev kell 20.00 ekraanide ette, lülitame TV3-e kanali peale ja asume meenutama…
Kui nüüd minult küsitakse, kuidas siis oli, kas oli tegelt ka nii, nagu ekraanidel paistab, siis kindlasti mitte. Ekraanidelt vaadates tundub asi nii lihtne, “NO KUIDAS Sa siis hakkama ei saa?” Teleri tagant ei tundu, et telgis on 27 kraadi sooja, et võttepäevad on väga pikad ja pinge on tohutu suur. Ainus pinge muidugi, mis meie peale pandi, oli meie endi poolt. Muidugi tahad esineda hästi ja nii ikka läheb midagi valesti – vahukoor hakkab sulama, kreem kõrbeb põhja, pärmitaigen ei kerki ja nii edasi. Ants ütles ka, et kõigil läheb metsa köögis, ka Sinul, hea lugeja, aga lihtsalt vahe on see, et meie ei saa uuesti teha. Ja nii ongi, see üks kord, mil peab minema hästi, võib minna väga halvasti ja kui oled südamega asja juures, siis võtab ikka silma märjaks küll. See pisar näitab ju vaid seda, et Sa hoolid asjast, mitte miskit kolmandat või neljandat… kogu meie punt seal saates, oli südamega igatahes õiges kohas.
Siin ma tahakski teha üleskutse tüüpilisele eestlasele – ära ole kuri. Elu on liiga lühike. Kui Sul ei ole midagi head öelda, siis jäta ütlemata, mida see targutamine Sulle annab? Naerata, elus pole paremat kinki kui naer. Naudi elu, osale ja seikle igalpool, kuhu vähegi võimalused viivad – Sa elad vaid ühe korra.
Pärast seda saadet oleme käinud Stani ja mõne teise “pagariga” mitmetel koolitustel. Ma julgen nüüd teha asju, mida võib-olla veel aasta tagasi ei oleks isegi unes näinud, et tegema hakkan. Mure- ja pärmitaigen, mis kord tundusid nii hirmsad asjad, on kasvanud mu suurteks lemmikuteks ja üks kringel õhtusöögiks pole mitte mingi probleem. Probleemiks on vaid see, et aega on vähe… palju rohkem võiks seda aega olla, et igast uusi asju katsetada – põnev on see maailm igatahes küll!
Nii, et õhtul kell 20.00 lülita TV3 sisse ja naudi saadet – minu ja Stanislavi tegemistel võid silma peal hoida SIIN. Kui Sa mingit asja meie küpsetistest järele proovid, siis anna kindlasti teada. Head maiustamist!
Fotod: Mardo Männimägi.
Hej!
Väike korrektsioon – Saue mõis:)
Aga jah, tänu teile kahele ma seda saadet jälginud usinalt 😉
Kena aastavahetust!
Tsau, jah, Saue mõis! Ma olen oma mõtetega juba suvises pulmas Saku mõisas… 😀 Aitäh Sulle ning toredat aasta lõppi ja veelgi paremat uut!