Kuidagi on ikka alati nii, et kõik juhtub korraga ning tahaks teha ka absoluutselt kõike, ent peab ennast siiski ära jagama – ööpäevas on kõigest 24h ja magada mulle meeldib.
Ma olen ikka mõelnud, et “kurat, ma ikka ei tee piisavalt palju“. Ma olen elupõline rügaja, ausalt. Sest kui tundub, et mõni õhtu on vaba, siis oleks justkui aeg raisatud. Ja kuna nii mõnedki õhtud on nüüd mul vabad, siis tundub, et peaks palju rohkem suutma selle ajaga ära teha, sest…. inimesel ei tohiks ometi ju nii palju vaba aega olla?
Ma olen lohutanud end mõttega, et mina olen oma “rügamised” ja “läbipõlemised” juba ära teinud. Noh, need “kerged” 70-80 töötunnised nädalad, mis veel aasta tagasi olid, teate küll. Seega nüüd on okei võtta rahulikumalt. Samas vahepeal mõtlen ikkagi, et mitte midagi ei teegi ma enam, vaid tammun kohapeal. Kui kord jõuan õhtul, tööpäeva lõpus koju ega ma tegelikult viitsigi suurt midagi teha – lihtsalt söön ja lebotan.
Ja siis tuleb ühtäkki ikka mõni wake-up call ja ma olen väga VÄGA tänulik nende eest. Näiteks üks ammune tuttav saatis pärast pagarisaate finaali mulle kirja, millest väike väljavõte näeb välja justnimelt selline:
“… kuule Parima pagari kordussaade tuli veits aega tagasi täna ja mulle meenus, et olen tahtnud seda Sulle juba ammu öelda…ma väga imetlen Sind! Et igasuguseid asju teed ja ette võtad. Ühel päeval mõtlesin, et wtf, Sa teed ilmselgelt palju asju ja siis ikka jõuad elada ja kõikide asjadega valmis – kool oli vist mingi aeg, trennid, töö, siis see pagariasi, datenightid ka ja palju muud. Ma imetlen inimesi, kes teevad midagi, mida ma ise veel õppima pean… ja see on aja planeerimine. Sa pead selles ilmselt päris hea olema.”
Ma lugesin seda kirja oma 3x enne kui aru sain, et sellisena mind teised näevadki, ometi ise arvan, et ei tee midagi. Vast on see kõigiga nii – vaatad teisi ja mõtled, kuidas ta seda kõike seda küll teeb?
